Javeon Christopher Jones (25) liitus Keila KK esindusmeeskonnaga 2024/2025 hooaja teises pooles ning on toonud hulganisti elevust nii väljakule kui tribüünidele. Kes on Javeon Jones, kuidas ta Keila KK esindusmeeskonda jõudis ning millised on tema sõnul peamised erinevused Eesti ja USA korvpalliliigade vahel – kõigest sellest saad lugeda allolevas intervjuus!

Jones debüteeris Keila KK särgis tänaseks legendaarseks saanud derbimängus Keila Coolbeti vastu 18. jaanuaril, vaid loetud päevad enne oli mees alles oma koduriigis Ameerika Ühendriikides. Tänaseks on Jones mänginud Keila KK eest üheksa Optibet Eesti-Läti korvpalliliiga kohtumist, viibinud väljakul keskmiselt 35 minutit ning visanud mängudes keskmiselt 23,1 punkti, võtnud 6,3 lauapalli, andnud 5,4 resultatiivset söötu ning mehe keskmine efektiivsusnäitaja on 27,4. Veebruari alguses Liepaja vastu peetud võidumängus sai Jones kirja Eesti-Läti korvpalliliiga ajaloo seitsmenda kolmikduubli. Palju ei jäänud puudu ka ajaloolisest nelikduublist, kui mehe arvele kogunes ka 7 vaheltlõiget.

MÄNGIJA PROFIIL

Pikkus: 1,89m

Vanus: 25

Särgi number: 1

Positsioon: Mängujuht (PG)

Rahvus: USA

Eelmised klubid: Davidson-Davie CC (NJCAA),

Catawba College (NCAA II division)

Milline oli Sinu lapsepõlv ning kuidas jõudsid korvpallini?

Kasvasin üles koos oma ema, tädi, vanaema ning vanema vennaga Ameerika Ühendriikides, North Carolina osariigis väikeses linnas, mis sarnaneb palju Keilaga. See on ka põhjus, miks kohanemine siin on läinud pigem kiirelt ning tunnen ennast Keilas juba väga koduselt. Eestisse lendamine on seni olnud minu pikim lennureis ning olen oma peres ainus, kes on üldse väljaspool USA-d käinud.

Korvpalli mängimist alustasin umbes 12-aastaselt vanema venna eeskujul. Esimese ametliku korvpallikohtumise pidasin põhikoolis kohalikus noorte korvpalliliigas. Olin pigem hiline alustaja, teised tegelesid tõsisemalt korvpalliga juba algkoolis.

Milline on olnud Sinu senine korvpalluri karjäär enne Eestisse tulemist?

Noorena mängisin kodulinna kohalikus korvpalliliigas ning sealt liikusin edasi Davidson-Davie CC NJCAA (National Junior College Athletic Association), kus alustasin kolledži esimesel aastal ja mängisin kaks aastat selle liiga teises divisjonis.

Sealt liikusin edasi NCAA teise divisjoni Catawba College’i meeskonda, kellega osalesime South Atlantic Conference liigas. Meil õnnestus igal aastal jõuda teise ringi, vaatamata sellele, et mängisime väga tugevate tiimide vastu ning sain sealt kindlasti väärtuslikke kogemusi.

Teisel aastal kohtusime ilmselt minu karjääri tugevaima vastase, University of West Georgia meeskonnaga. Nende koosseisus oli liiga üks parimaid mängijaid, kes tõenäoliselt jõuab kunagi NBA-sse või G-liigasse. See mäng on mulle eriti meelde jäänud – nende mängustiili oli põnev jälgida ja nende vastu mängimine andis hindamatu kogemuse.

Millise hariduse Sa kolledžitest said, kuidas seal haridust ja korvpalli omavahel seoti ning kuidas tasustamisega oli?

Oma haridusteed alustasin spordikorralduse erialal Davidson-Davie Community College’s. Sealt edasi liikusin Catawba College’sse, kus spetsialiseerusin spordi kommunikatsioonile ning sain bakalaureusekraadi.

Tavaliselt alustasin oma päeva hommikuse trenniga, peale mida käisin tundides ning keskpäeval ja õhtul toimusid meeskonna treeningud. Nädalas oli kohati kuni kolm mängupäeva ning sellest olenes ka kogu nädalane kooligraafik. Enamasti läksime 1-2 päeva varem mängupaika kohale. Tavapäraselt toimusid koolitunnid argipäeviti umbes 2-3 tundi päevas.

Haridus USA-s on üsna kallis, kuid tänu korvpallile sain maksimaalses ulatuses stipendiumi, mis tähendab, et õppemaksu ma tasuma ei pidanud ning ka muud kulutused olid minimaalsed. Sellest aastast alates on väga populaarseks saanud ka NIL (name, image and likeness) diilid, mis annavad sportlastele võimaluse koostööd teha erinevate ettevõtete ja brändidega, kelle toodete ja teenuste reklaamimise eest saadakse vastavat tasu. Minu ülikooli ajal olid sellised võimalused pigem ainult Division 1 mängijatel.

Kust tuli pakkumine Eestisse mängima tulemiseks ning millised olid Sinu emotsioonid seda pakkumist saades?

Töötasin sellel hetkel mööbli paigaldajana ning sain tööl olles telefonikõne, kus küsiti, kas ma olen vormis ja vahepeal ise treeninud. Sel perioodil koosnesidki minu päevad suures osas tööst, jõusaalist ja ise saalis harjutamisest. Telefonikõnes oli kõik veel lahtine ning öeldi, et võibolla saan lepingu. Juba mõned tunnid hiljem sain kinnituse, et leping on olemas ning pean kiiresti paberid ära täitma ning pakkima asuma. Kogu protsess käis väga kiirelt ning kaks päeva hiljem lendasin juba Eesti poole. Olin selle võimaluse üle ääretult õnnelik ning ei vahetaks seda millegi vastu.

Kuidas Su pere reageeris, kui teatasid, et lendad Eestisse korvpalli mängima ja eriti nii lühikese etteteatamisega? Kas olite perega varem üldse Eestist midagi kuulnud?

Me ei teadnud Eestist enne mitte midagi. Pakkumise järgselt tegi mu tädi kogu eeltöö, et olla kindel, kas Eesti on turvaline riik ning millised on sealsed võimalused ja üldine eluolu.

Mu pere toetab mind alati kõiges, ka raskematel aegadel. Vahepeal mõtlesin juba korvpallist loobumise peale, kuid pere andis sellel hetkel vajalikku motivatsiooni jätkata. Meil kõigil olid õnnepisarad silmis, kui pakkumise vastu võtsin. Me kõik mõistsime, et tegemist on minu jaoks väga hea võimalusega oma unistust korvpalluri karjäärist jätkata.

Kuidas Sul Eesti elu ja oluga kohanemine läinud on?

Minu kodulinn USA-s on väga vaikne ja turvaline ning üldiselt on minu kodulinna elu ja olu sarnane Keilaga, ka pealinna sõitmine võtab vaid 30 minutit. Mulle siin väga meeldib. Olen üsna kodune inimene ehk eelistan rahulikku keskkonda, mistõttu on siin eluga kohanemine läinud kiirelt.

Jõudsid Eestisse ajal, mil meil on talv ja kohati on ka lund. Kuidas Eesti ilmaga hetkel harjumine läinud on?

Ilm on kindlasti üks suur erinevus võrreldes minu kodukoha kliimaga. North Carolina’s läheb küll külmaks, kuid lund näeb väga harva. Tegin eeltööd ning võtsin Eestisse kaasa oma paksu jope ja kindad, juhuks kui siin väga külmaks peaks minema. Praegu ei ole veel väljakannatamatult külm olnud, kuid suurimaks probleemiks on libedad teed, sest jalutan siin palju. Meeskonnakaaslaste sõnul on üle pika aja Eestis üks pehmemaid talvesid, ju siis oli ilm minu tulekuga arvestanud ja võttis seekord rahulikult, et jõuaksin kohaneda.

Kas oled juba jõudnud ka teisi kohti avastada väljaspool Keilat?

Keilast on nii lihtne ja kiire rongiga Tallinnasse sõita ning seal oleme nüüd mitu korda tiimikaaslastega ka käinud. Kõige rohkem meeldivad mulle Tallinna kirikud, kuid oleme külastanud ka palju erinevaid vaatamisväärsusi. Samuti oleme avastanud Telliskivis asuvaid söögikohti ning jalutanud palju vanalinnas ja Tallinnas üldiselt. Üheks lemmikuks kohaks on senini olnud vaateplatvorm Stenbocki maja juures, kust avaneb ilus vaade linnale. Mulle väga meeldib enda ümbrust jäädvustada, teen alati palju pilte ja saadan neid perele.

Mida Sa arvad Eesti-Läti korvpalliliigast ja mis on suurimad erinevused võrreldes USA ülikooli liigadega?

Kõige suuremaks erinevuseks ilmselt on see, et lastakse mängida väga füüsiliselt, mis mulle endale väga meeldib ja sobib. Pikkused on siin ka teised ehk pikemate meeste vastu tuleb natuke teisiti ka mängida. Kindlasti on mul veel palju kohanemist, aga õnneks ületamatult suurt erinevust ei ole siiani täheldanud.

Sa jõuad väljakul igale poole, ka kõrgustesse, mida Eestis lühemate mängumeeste puhul väga palju ei näe. Kuidas Sa selleni jõudnud oled?

Olen alati olnud väga tahtejõuline ning töökas ja palju vaeva näinud, et just nendes aspektides tugev olla. Harjutasime sõpradega kõik suved tundide kaupa õues kuuma käes ning esimene aasta ülikoolis hakkas tehtud töö ka vilja kandma. Palju aitas kaasa ka see, et olen väga võistlushimuline ja tahan alati ennast ületada. Kolledžis olin kõikidel aastatel oma meeskonna parim vaheltlõigetes ja viskeblokeeringutes. 2024. aastal sain liiga parima kaitsemängija tiitli, olles sellel aastal parim ka kõikide divisjonide arvestuses.

Oma kolmandas Keila KK särgis peetud mängus tegid kohe Liepaja vastu kolmikduubli ning palju ei jäänud puudu ka nelikduublist. Kas ja kui palju mängijad mängu ajal ise oma statistikat jälgivad või kas need numbrid tulid Sulle peale mängu üllatusena?

Mängu ajal reeglina ei mõelda sellele, mis Sinu kui mängija statistika hetkel on. Kui selle jälgimise jaoks aega peaks jääma, siis ilmselt ei olda piisavalt mängule ja meeskonna tulemusele fokusseeritud. Armastan korvpalli ja mängisin tol hetkel lihtsalt oma mängu. Proovisin seda teha võimalikult hästi ja meeskonnale kasulikult. Isiklikus plaanis on kindlasti hea meel selliseid numbreid näha, aga peamine on ikkagi tiimina edu saavutamine. Võitmine mulle meeldib ning kindlasti pingutan selle nimel, et meeskonnana veel tulemust teha ja hooaja lõpule parema asetusega vastu minna.

Sinu kodukandist on Sul palju toetajaid ning seda on näha ka sotsiaalmeedias. Kui paljud neist Sinu mänge praegu jälgivad ja Sulle kaasa elavad?

Olen pärit väikesest linnast. Paljud sealsed inimesed on mind üles kasvamas näinud ja elavad mulle siiani kaasa. Eestisse mängima tuleku hoidsin kuni lõpliku kinnitamiseni enda teada, kuid kuidagi jõudis see ikkagi kõigini. See toetus, mis ma nendelt inimestelt sellel hetkel sain, oli minu jaoks hindamatu. Mängujärgselt võtan alati aja, et nendega suhelda ja ühiselt mänge analüüsida. Minu jaoks on väga oluline neid inimesi meeles pidada, hinnata ja nendega sidet hoida.

Sul on ka oma merch. Kas see on Sinu enda algatus või lähedaste poolt äge žest Sinu toetamiseks?

USA-s on palju ettevõtteid, kes otsivad väljundeid, kuidas enda tooteid rohkem pildis hoida ning tihti kasutatakse selleks just sportlaseid. Esimene selline koostöö ülikooli ajal ei läinud mul eriti hästi ning seetõttu olin uue ettevõttega suheldes esialgu skeptiline.

Tänaseks on koostöö selle ettevõttega olnud minu jaoks väga äge ja hea võimalus ning inimesed toetavad seda ettevõtmist väga. Kui Eestisse mängima tulin, siis laiendas ettevõte oma tarneviise ning minu merch-i on nüüd võimalik tellida ka Eestisse.

Kuidas on läinud meeskonda sulandumine ning kuidas on tiimikaaslased Sind vastu võtnud?

Tiim on suurepärane ning on tunne nagu oleksime kõik üksteist terve elu tundnud. Trennides valitseb alati hea meeleolu ning saan kõigiga väga hästi läbi.

Esimest korda trenni minnes võeti mind avasüli vastu – Sven selgitas, mis kuidas toimib ja vajadusel aitasid kõik mind ka tõlgetega. Egert tegi huumorit ja üldiselt tundsin kohe, et meeskond on motiveeritud ja ühtne.

Andres Sõber on Eestis üks legendaarsemaid peatreenereid. Kas ja kuidas oled tema juhendamisstiiliga kohanenud?

Hindan Andrese teadmisi ja kogemusi kõrgelt. Oleme saanud temaga kohe esimesest päevast alates väga hästi läbi. Esimese asjana küsis ta mu käest, kes on mu lemmik mängija. Vastasin Russell Westbrook ning selgus, et tegemist on ka Andrese lemmikuga. Rääkisime veel pikalt tema kogemustest mängija ja treenerina, erinevatest liigadest jpm. Igapäevaselt analüüsime mänge ja mõtteviise väljakul ning suhtleme üldiselt igasugustel päevakajalistel teemadel. Oleme palju rääkinud ka mängijatest, kellest hiljem on saanud treenerid, sest see on ka üks minu tulevikuplaanidest.

Andres räägib tihti treeningutel eesti keeles. Kas Sa tunned kuidagi ka keelebarjääri või ei ole sul sellega probleeme esinenud?

Andres räägib trennides eesti, vene ja inglise keelt segamini. Enamus ajast teised kutid tõlgivad mulle ja Otasele, aga Andres üritab ka alati kõiki meeles pidada ja jälgib, et me saaksime vajaliku info tema jutust kätte. Ma veel mingeid kindlaid eestikeelseid sõnu ära õppinud ei ole, aga Egert lubas mind õpetada ning võtan hea meelega väljakutse eesti keele õppimise näol vastu.

Oleme Keila Korvpallikoolis üks suur pere ning üheks suurimaks osaks sellest on meie fännid, kelle südametesse oled Sa ennast juba kindlasti mänginud. Kui palju see Sulle kui mängijale juurde annab, kui näed seda suurt kogukonda alati mängudel meeskonnale kaasa elamas?

Esimesest päevast peale olen tundnud Keila fännidelt palju tuge ja armastust terve meeskonna vastu ning mind võeti väga kiiresti omaks. Juba enne esimest mängu sain just Keilast ja Eestist juurde palju sotsiaalmeedia jälgijaid, kes ka sealsetes kanalites oma toetust väljendasid.

Keila KK esindusmeeskonda mängima tulemine oli minu jaoks nagu unistuse täitumine. Ma väga armastan fännide ja kogukonna ees mängimist ning fännid on meil siin suurepärased! Iga mängu õhkkond on mulle ülimalt motiveeriv. Minu esimene mäng Keilas oli koheselt täissaali ees ning peale mängu sain palju ka fännidega otse suhelda. Jagasin lastele autogramme ning tegime fännidega ka palju pilte. See, et need inimesed on igal mängul kohal, annab kogu meeskonnale kõvasti indu juurde ning tõesti on tunda suurt toetust ja kogukonna ühtekuuluvust.

Mida Sa ütleksid nooremale iseendale täna, kui oled täitnud ühe oma unistustest – mängida professionaalselt korvpalli? Milliseid soovitusi annaksid Keila Korvpallikooli järelkasvule?

  • Võta asju algusest peale tõsiselt – pööra tähelepanu väikestele nüanssidele, sest just väikestest asjadest võib kasvada lõpuks midagi suurt ja olulist.
  • Käi koolis ja leia endale huvialad – elus võib kõike juhtuda, Sul peab alati olema tagavaraplaan ning hea teadmiste ja oskuste pagas.
  • Hinda igat hetke, sest aeg möödub kiirelt – ülikooli alustades ütlesid mulle viimase kursuse tudengid, et kooliaeg läheb väga kiirelt ja Sa hakkad iga päev igatsema midagi, mis eelmisel päeval juhtus. Oma kogemuse põhjal saan öelda, et nii see ka on ning seetõttu tuleb hinnata iga hetke.

Kindlasti on palju asju, mida ma isiklikult oleksin võinud teisiti teha. Oleksin mingeid asju pidanud tõsisemalt võtma, rohkem pingutama, keskenduma detailidele ja väikestele asjadele. Nooremale iseendale ütleksin täna, et jälgi oma rada ja tee asju enda, mitte teiste järgi. Jätsin toona palju asju tegemata, kuulasin valesid inimesi ja oleksin pidanud olema tugevama meelega. Kokkuvõttes suutsin leida endas jõu oma elu ümber pöörata ning siin ma nüüd olen – elan oma unistustes. Loodan, et suudan olla noortele hea eeskuju ning inspireerida ka neid oma unistuste poole püüdlema.

Autor: Karolin Kormik